Tikal ja Flores

Tehtud! Veetsime eilse päeva 38-kraadises kuumuses metsas muistseid maiade templeid pidi ronides. Oli füüsiliselt raske ja see kuumus väga kurnav, aga asi oli igas mõttes seda väärt ja pärast siin siis pildid ka. Nägime kõiki neid templeid ja altareid, kus eriti verejanuliste jumalate meeleheaks inimestelt sydameid ja ma ei tea mis kehaosasid veel välja või kyljest ära lõigati, et loodus lokkaks ja põllud kannaks vilja ja naised saaks kõik kymneid lapsi jne. Muidugi nägime ka muud, nt vanu elamuid või siis pigem seda, mis neist praeguseks järgi on, astroloogilist kompleksi jne. Kuna Tikal asub looduskaitsealal, siis elab seal yhtlasi ka palju erinevaid linde ja loomi, nägime ahve, mingisugust pesukarulaadset looma, kelle nimi mul hetkel ei meenu, tuukaneid (need hästi suure värvilise nokaga). 

Pärast metsast tagasi jõudes puhkasime siin oma majutuskohas järve kaldal, tegime mõned dringid, vaatasime päikeseloojangut ja mõnulesime niisama. Täna aga ongi juba viimane reisipäev ja homme algab pikk tee koju. Võtame täna rahulikult, lähme jalutame läbi oma küla ja Florese linna, ostame ehk midagi koju kaasa ja õhtul naudime oma Brenda kypsetatud hõrgutisi siin. Nyyd siis need pildid ka. 

Mõmmi käis ka kolamas

Meie majutuskoha esine San Migueli kylas Floresest yle lahe

Keegi arusaamatu loom, pidi olema pesukarude sugulane

Flores päikeseloojangul

More seks than tervis 😂

Meil on nüüd blogimisega väike paus sisse jäänud, elu lihtsalt kulges omasoodu, puhkasime oma metsas, suhtlesime erinevate huvitavate inimestega, võtsime veidi napsu, tegime pikki jalutuskäike ja juba tavapäraselt polnud meil pool ajast elektrit ka, näiteks eile plaanisin blogida, aga voolu polnud terve õhtu. Teavitame, et meil seega ikka kõik kõige paremas korras. 

Alustuseks kohe selle pealkirja kohta - ei me ei tegele siin aktiivse seksimisega 😂 Selle pealkirja panin seepärast, et kohtasime eile ühte Guatemala meest, kes teadis Eestit ja oskas kenasti “Terviseks” hõisata, sest ta töötab giidina ja teeb koostööd mingi Eesti reisikorraldajaga, ei mäleta hetkel, kellega just. Ja tema kilkas meile rõõmsalt ka lahkumisel“terviseks” ja lisas, et “More seks than tervis!” Prioriteedid inimesel selged 😊

Vahepeal ööbisime oma tuttavas vihmametsas Rio Dulce ja Livingstoni vahel. Kliima on ülitroopiline, igal öösel sadas öö läbi paduvihma ja päeval 30 kraadi sooja, kõik niiske ja lokkav. Puhkasime niisama oma võrkkiikedes jõe kaldal ja vaatasime elu rahulikult mööda kulgemas, õhtuti aga tutvusime paljude teiste meiesuguste ränduritega. Eile võtsime paadi lähimasse linna Livingstoni ja tegime seal mööda randa pika jalgsimatka metsas asuvate koskede juurde. See matk oli mu jaoks küll üks selle reisi parimaid elamusi, käisime läbi kohalike külade, mööda inimtühje liivarandu, kus olid ainult linnud ja lopsakas lokkav loodus, kookospalmid…nagu postkaardil. Pärast pildid ka. Kokku tuli vist mingi 18 kilomeetrit käimist. 

Täna aga oli aeg sõita bussiga natuke põhja poole, Florese nimelisse linna, kuna siin on muidugi niisama ka ilus, aga siit lähme homme avastama Guatemala suurimat vaatamisväärsust Tikali, iidset maia indiaanlaste templikompleksi džunglis. Majutume ühes väga lahedas külalistemajas, mille omanik on üks eriti tore mees Oklahomast ja tema kohalik naine. Neil on siin nii nunnult asjad organiseeritud, näiteks õhtusöök tuleb paar tundi varem tellida ja siis üks kohalik külanaine Brenda kokkab ja toob kohale…me siin siis menüüst tellisime ja selle peale naine helistas sellele Brendale a la “ kuule mul siin ühed siin tellisid seda sealiha sul on seda ikka veel, et saad teha?” 😂 Brenda vastu, et jaa jaa panen panni tulele. 

Hetkel nüüd siin ootamegi seda õhtusööki ja laen vahepealsest metsaelust ja meie rannamatkast mõned pildid ka. Uued uudised vast homme. 

Kohtasime kohalikku lahedat tyypi, kes ehitab metsa omale kinnisvara ja peatus koos meiega meie metsamajas.

Metsaelu :)

 Kohe alustuseks peaks vist ütlema, et meil pole viga midagi, pohmelli ka pole, eile oli väga tore lõõgastav õhtu mõnusate jookide ja hilisema paduvihma saatel. Aga asjadest nüüd siis järjekorras. 

Üleeile liikusime sisuliselt riigi teise otsa, Atitlani järve äärest Kariibi mere rannikule. Mäletan, et eelmine kord seda teed sõites läks meil hullult palju aega, kuna oli mingi tsiklimeeste maraton. Seekord polnud midagi ja ma olin juba lootusrikas, et saame kärmelt kohale, aga muidugi läks ikka nii nagu alati st kokku läks 9 tundi. Teel oli vahepeal seisakuid, sest ühes kohas oli üks tsiklimees end surnuks sõitnud, edasi rannikule lähemale jõudes aga algasid rekkate kolonnid ja tee-ehitused. Carretera Atlantico ehk see ookeani äärde viiv tee viib ühtlasi ka Hondurase piirile ja Puerto Barrios nimelisse sadamalinna, kuhu need rekkad ilmselt kõik suundusid ja tee umbe tõmbasid. 

Lõuna paiku jõudsime siiski Rio Dulce nimelisse linna, mis on viimane maanteeühendusega asustus, linna ja ranniku vahel on mingi 30 km ja edasi rannikule enam teid ei lähe, liigutakse ainult paatidega mööda jõge. Käisime esmalt natuke kolamas, tegime 10 km jalgsimatka ühte kindlusesse ja tagasi ning täiendamise oma varusid. Siis majutasime end oma vahvas seinteta bunglows ja tegime need…khmmm….väikesed…napsud. Õhtul ja öösel sadas valdavalt paduvihma ja see oli lahe, kõik need vihma ja metsa ja öö hääled kostsid meile igast küljest tuppa ära (seinte puudumine aitas). Pärast pildid ka sellest meie elamisest. Mulle meenutas see kangesti kunagist lapsena heinakärbise all magamist…ma ei tea, kas keegi tänapäeval üldse kasutab seda sõna enam või teab, misasi on kärbis 🤔

Täna liikusime paadiga mööda jõge 30 km edasi ranniku poole ja ööbime siin samuti metsas, looduse keskel. Homme aga lähme kolame päris rannikul ja Livingstonis, mis on omamoodi veidraks linnaks kujunenud, sest inimesed elavad seal ju täies eraldatuses ilma maanteeühenduseta. Aga see siis juba homme. Praegu pildid meie metsaelust. 

Sundog cafe: dogs allowed

Kuulge me jõudsime Rio Dulcesse suht Kariibi mere lähedal. Igasugu asju on juhtunud aga first things first - me hakkasime nats napsu võtma. Ööbime ühes bungalows metsas, kus nali on selles, et meil ei ole siin eriti seinu. St kylgmised seinad nagu on, aga otsi pole. Kirsti just kurtis, et toas võiks ehk nagu mingi peegel olla ja mina vastu, et kuule mis peegel, kuhu see peegel peaks minema, meil ei ole seinu ju! Kirsti nõus, et ilma seinteta on üsna raske kùll peeglit kuskile panna. 

A ma parem ei aja siin rumalat purjus inimese juttu rohkem vaid pigem siis juba homme pohmellis iniese juttu. Me olime täna päev otsa teel, buss sõitis 6 tunni asemel 9 tundi, nägime kahjuks üht end teel surnuks sõitnud tsiklimeest, lõputuid liiklusummikuid jne, aga lõpuks jõudsime kohale ja nohhh…eee…margaritad olid odavad ja suured jne. Homme pikemalt. Seinteta elamisest ka siis homme. Praegu siis mõned niisama pildid. Aa ja elagu Eesti!!! Ikkagi EV aastapäeva puhul, ega me siin mingid niisama alkohoolikud ei ole. 

Ja pealkiri on meil selline seepärast, et me sattusime napsutama kohas nimega Sundog Cafe, millel oli eraldi juures märge, et dogs allowed. 

Jälle teel

Homme varahommikul kell 4 on meil organiseeritud buss Kariibi mere ranniku poole Rio Dulce nimelisse linnakesse. Seal ööbime 3 ööd metsas ja vaatame, mis me veel teeme. Oma varahommikuse reisi jaoks aga veetsime suurema osa tänasest päevast chicken busidega teel olles, liikusime oma järve äärest tänaseks õhtuks Antiguasse tagasi.

Kirsti sai ilma Xanaxita hakkama ja taevas (ega kuskil mujal peale Antigua) me ka veel pole. Bussid olid ülerahvastatud ja logud nagu ikka, aga see juba tavaline. Lisan mõned pildid ka, et oleks aimu, millest üldse jutt, kui siin chicken busidest pajatan. Midagi muud erakordset peale teel olemise täna ei toimunudki, seega pikka juttu pole, lihtsalt pildid. Homme juhtub juba rohkem, kuna sõidame sisuliselt riigi teise otsa ja näeme hoopis teistsuguseid inimesi, loodust, loomi jne. Sellest siis aga juba edaspidi. 

Siin esiteks meie viimane hommikusöök Atitlani järve ääres. 

Ja selline oli meie bussireis

Sellise bussiga

Ja sellised on nad ka, eri värvi ja maalingutega